Kirssidega... kõigile!

Üks vana hea tuttav, mille juurde ikka tagasi jõuan on kohupiimakook kirssidega. Olen teda väikeste erinevustega erinevates väljaannetes kohanud (näiteks sarjas "100 rooga"), lõpuks aga teised kohad unustanud ning kui vaja, otsin retsepti ikka nami-nami.ee portaalist, seal leiab selle järgnevalt lingilt.

Kuna kook valmib koogipulbrist, on asi üsnagi lihtne:

KOHUPIIMAKOOK KIRSSIDEGA

1 pakk Vilma Erika tordipulbrit (sobib ka Juubeli tordipulber, millele lisada oma maitse järgi kakaopulbrit) koos 150 g võiga puruks näppida (hiljem olen ka vähem, näit u 125g võid pannud).

Täidiseks segada 400 g kohupiima (olen teinud nii pasta, pakikohupiima kui ka ricottaga), 2 muna, 0,5 dl suhkrut ja 1 tl vanillisuhkrut. Mulle tegelikult tundub vahel nagu võiks täidist enamgi olla...
Nami-nami retseptis soovitatakse 400 g nõrutatud kirsse segada kohupiima hulka (jällegi olen ka vähem pannud teinekord, ilmselt u 3 dl). Mina seda ei tee, panen kirsid enne kohupiima purupõhjale või vastupidi, valan kohupiimale ning surun nad näpuga sellesse. Sest nõruta palju tahad, ikka tilgub neist veel mahla ning siis ei jää kohupiimatäidis enam nii kaunilt valge. Kirsside puhul sobivad nii külmutatud kui ka kompotikirsid, neid on mahult umbes 2-3 dl vahel. Kui ostan suurema purgi kirsse, jagan purgi lihtsalt pooleks ning panen teise poole nõrutatud kirsse sügavkülma, järgmist küpsetuskorda ootama.

Valmis kook

Koogi panen kokku nii:
2/3 purusegust läheb ümarasse lahtikäivasse koogivormi, nende peale kirsid ning sellele kohupiimasegu (võib ka vastupidi, sel juhul surun näpuga kirsid veidi sügavamale kohupiima sisse), kõige peale ülejäänud 1/3 puru. Küpsetada 200-kraadises ahjus umbes 30 minutit, igaks juhuks kontrollida tikuga küpsust.

On öeldud, et enne serveerimist lasta koogil täielikult jahtuda aga meile on ta ka kergelt soojana hästi maitsenud. Siis, tõsi küll, ei püsi ta sugugi nii hästi koos, jahtununa on ta palju paremini lõigatav.

Head isu!

Kogemata jäätis ;)

Täna on meil kodus üks sünnipäevalaps. Eile õhtul sai kiiruga tehtud tort, pakil leidunud retsepti järgi, peaaegu see tähendab... Saagu see ka siis siia üles tähendatud, sest see oli iseenesest üsna hea ja lihtne:

VALGE SHOKOLAADI-MAASIKATORT

1 pakk Erika kakaotordipulbrit, segada 200 ml veega, küpsetada tordipõhi 180-200 kraadi juures 30-40 minutit. Kuna meil oli parajas valmimisastmes banaane, purustasin taina sisse 2 banaani ning lisasin vedelikku mõnevõrra vähem.

300 g maasikate asemel võtsin külmast ühe karbitäie maasikatoormoosi, mida määrisin jahtunud tordipoolikute vahele, originaalis oleks pidanud siis osa maasikaid purustama ja need tordi vahele määrima. Peale valamiseks valmis järgnev kreem:

200 ml vahukoort vahtu lööduna, segada
400 g kohupiimapastaga ning neile lisada
400 g valget shokolaadi (mul oli paraku seda 300), vesivannil sulatatuna.

Kindlasti oleks asja hapumaks teinud kui olekski olnud nüüd värskeid maasikaid kreemi sisse segada, toormoosiga ma igaks juhuks ei katsetanud. Kuna mul oli 300 g shokolaadi siis tänu sellele kreem ilmselt nagunii nii hoogsalt tahenema ei hakanudki kui vaja... Aga ma ei kujuta hästi ette seda magusust, mis 400 grammiga oleks järgnenud. Minul paraku jäi pool kreemi alles, lihtsalt ei mahtunud tordile, õnneks... Hommikul sai tort kaunistatud banaaniviilude ja metsmaasikatega, mis magusust veidi leevendasid.

Tordist üle jäänud kreemi sisse segasin sügavkülmast võetud metsmaasikaid ning torkasin karbiga külma tagasi. Sünnipäevalapsele meeldis igatahes väga ja lusikaga karbist jäätisetükke võttes jääb tulemus ka väga huvitavalt täpiline :) Huvitaval kombel seda ei taju üldse, et seal sees ka kohupiima on. Aga kui prooviksin uuesti sellist "jäätist" teha siis ilmselt vähendaksin valge shokolaadi kogust veelgi, mulle meeldib natuke vähem magus...

Valge shokolaadi-kohupiima-metsmaasikajäätis

Väike maiustaja

Rabarbrihooaeg...

...kestab ikka veel.

Minul on küll iga-aastane siirupki tegemata aga loodan lähipäevadel sinnamaani jõuda. Suurupis saavad rabarbrid hiljem hoo sisse kui linnas aga see-eest on nad siis ka poole suuremad. Ei tea, mis imet eelmised omanikud nendega tegid, et nad lausa üle pea plaanivad kasvada. Rabarbreid on meil suvekodus kahes kohas ning teises kahjuks nad end nii hästi ei tunne, sest on puude varjus ja pealegi pole seni endale korralikku peenart saanud - kõikjalt trügivad akakapsad, muru, margariitad ja muu peale.

Rabarbrikook on meil enamasti väga-väga tavaline, vanaema retsepti järgi:

200 g võid/margariini sulatada
4 muna
2 dl suhkrut
4 dl jahu (või veidi rohkem)
1-2 tl küpsetuspulbrit
soovi korral vaniljesuhkrut
tükeldatud rabarbrit

Kõik segatakse kokku, küpsetatakse. Vanaemal siiski tuli kook miskipärast teistmoodi välja aga ma ei tea tõesti, mida ta teistmoodi tegi...

Aga plaanin nüüd katsetada üht kooki, mille leidsin blogist Kaunis pieni elämä. Retsept ise on ajakirja Kotiliesi lehel, nime all Maisemakahvilan raparperipiirakka. Võiksin küll pea anda, et üsna samasugust retsepti olen kasutanud kunagi õunakoogi tegemiseks ja see oli mujalt pärit. Aga eks head retseptid levivad ka hästi :)

PURUTAIGEN:
8 dl jahu
3 dl suhkrut
2 tl küpsetuspulbrit
2 tl söögisoodat
2 tl vaniljesuhkrut
250 g sulamargariini

PÕHI:
u. 2/3 puru
2 dl hapupiima (arvan, et võib olla ka keefir või jogurt)
1 muna

TÄIDIS:
1 liiter rabarbritükke
u. 500 g kohupiima
2 dl suhkrut
2 kanamuna
3 tl vaniljesuhkrut

PEALE:
ülejäänud 1/3 puru

Sega purutaigna kuivained, lisa sulamargariin. Põhja valmistamiseks lisa 2/3 purule omavahel segatud hapupiim ja muna ning laota taigen pannile. Riputa selle pinnale rabarbritükid (sobivad ka muud marjad, õunatükid). Sega kohupiim, suhkrud ja munad, kalla rabarbritükkidele ning riputa kõige peale ülejäänud puru. Küpseta 175-kraadises ahjus umbes 45 minutit. Võid serveerida koos vaniljekastme või jäätisega.

Enne ahjuminekut

Natuke toimetamist ja saigi valmis - jäätisega sobib suurepäraselt :)

Valgus on küll selline, et koogi välimus enne ja pärast ahjuminekut näeb suhteliselt sarnane välja.

Hakitud rabarbrit panin tõepoolest 1 liitri jagu. Kui aga peaks teda vähem olema siis võiks panna kohupiima ilmselt rohkem - minul oli kaks 300-st pakki ja oleks võinud ehk need ka mõlemad ära panna, mitte jääda 500 grammi juurde. Ning tegelikult panin suhkrut ka vähem vist, vähemalt esimese 3 dl asemel 2,5 ning 2 asemel ka sutsuke vähem, ehk 1,75 vms. Maitse asi :) Jahust panin neljandiku ehk kaks detsiliitrit kaerajahu.

Ümmarguse lahtikäiva vormi sisse vist poleks päris ära mahtunud, tundub mulle, seetõttu tegin ühe kandilise veidi suurema vormi sisse seekord. Kui leian tolle teise sarnase retsepti (õunakoogi oma), riputan selle ka üles.

Pärast ahjust tulekut - juba 3 tükki läinud :)

Kardemonisaiad :)

Sõin ühes kohvikus mõned kuud tagasi ühe kardemonisaia ning pärast seda on suur isu olnud seda ka ise teha... Paraku see on sedamoodi hõrgutis, mis lastele väga ei maitse - tänu sellele aga jääb nii suurtele rohkem. Lastele teen tavaliselt kaneelisaiu, Nami-Nami retsepti järgi.

Ühel korral tegelikult juba otsisingi interneti avarustest kardemonikeerdude retsepti üles ning leidsin ka - blogis "Maitse asi", postitusest nimega Kardemonisaiad Café More'i moodi :)

Sealt ma siis nüüd kavatsengi selle endale siia ümber kirjutada, et ei peaks enam uuesti netiavarustest teda jahtima. Ehkki seegi tegevus on tore ja siis võib jälle midagi uut leida:

TAINAS:
500 ml piima
50 g pärmi
1 tl soola
1,5 dl suhkrut
1 kg jahu
180 pehmet võid (võib-olla seda kogust proovin vähendada)...

TÄIDIS:
170 g võid
180 g suhkrut (u 2 dl)
2 spl kardemoni (või kaneeli)

Minu mälestus esimesest tegemise korrast oli see, et saiad tulid ikka parajalt rasvased ;) - ometigi näevad Maitse asi -blogis saiad väga head välja ja ei tundu sellised... Igatahes proovin nüüd taina sisse panna veidi vähem võid ning ehk siis täidisesse minev kogus käitub natuke teistmoodi. Muidu tundus, et täidist sulas väga palju lihtsalt pabervormi sisse (seda on hea kasutada, sest siis jällegi tulevad saiad pehmemad, mitte ei kuiva liiga ära). Parim variant oligi see kui saiad sai veel lisaks pabervormidele suures muffinivormis küpsetatud, siis jäid ka hea kujuga, mitte ei vajunud liiga laiali.

Teine kord katsetan ka ilmselt seda täidist koos Nami-Nami kaneelisaiade tainaga, kus on vähem rasvainet kasutatud, samas on küll ka taina kogus üldse veidi väiksem. Kaneelisaiade tegemisel on see olnud väga kiiduväärt retsept, panen sellegi igaks petteks siia:

NAMI-NAMI KANEELIRULLIDE TAINAS:
50 g pärmi
0,5 dl käesooja vett
3 dl piima
0,5 tl soola
1 dl suhkrut
1 tl (uhmris purustatud) kardemoni
10-11 dl jahu
100 g võid

TÄIDIS:
100 g võid
1 dl suhkrut
0,5 spl kaneeli (seda läheb minul kindlasti rohkem)

Seekord tegin kardemonikeerdusid siiski enam-vähem selle esimese retsepti järgi. Ainult rasvainet panin vähem, ehk u 100 g võid, mis laual pehmeks läinud (tavaliselt pole mul meeles seda õigel ajal välja tõsta) ning u. 40-50 grammi margariini. Jahust umbes kolmandiku panin grahamjahu. Tavaliselt mul küll siis nii hästi tainas ei kerki, aga vähemalt on hea meel, et veidigi tervislikum variant ;)

See on huvitav et kui võileiva peale ma margariini ei suudaks panna, pigem sööksin siis kasvõi paljalt leiba siis küpsetistes olen margariini maitsega harjunud. Maavanaema kasutas alati margariini, vähemalt taina sees ja nii teen ma vahel ise ka. Taina vahele määrimiseks olen aga ikka võid kasutanud, seal nagu ilma selleta ei saa...

Vanaemalt on ka see, et tema alati sulatas pärmi kõigepealt suhkruga-soolaga üles, tänapäeval sageli soovitatakse pärm vedeliku sisse murendada, mis minu arvates on palju töömahukam. Ja ka see nipp on vanaemalt, et jahuga saab ilusti tainanõu ja käed puhtaks. Pärast taina valmissõtkumist ja enne selle kerkimapanekut hõõrun tainakausi seintelt ja kätelt taina jahuga lahti. Nii pole pärast ka vaja pesukäsna ära visata kuna tainast kaussi pestes see tavaliselt enam puhtaks ei lähe.

See aeg kui tainas kerkib, peab aga hoolega jälgima, et sealt liiga palju maitsmas ei käi ;) Ei teagi, võib-olla on seegi lihtsalt lapsepõlvest jäänud komme, sest ega toores pärmitainas ju üle mõistuse maitsev pole. Vähemalt need kaks tainast siin on heas mõttes üsna tavalised, pole ka liiga magusad.

Kuna seekord ma piima ei viitsinud soojendada ja asendasin selle asemel osa piimast sooja veega, jäi vedelik üsna jahe ning pidin tainast kerkimisel aitama - asetasin kausi alla teise kausi sooja veega... Õnneks läks kerkimine tänu sellele kiiremaks ning jõudsin üsna ruttu saiade vormimise juurde.

Selleks tuleb lahtirullitud tainale määrida täidis ning seejärel tainas pooleks kokku panna. Siis võib hakata sellest sobivaid ribasid lõikama...



Kuigi varem mainitud kodulehel on antud täpsed mõõdud, kuidas võiks tainast lõigata, on kõige parem lõpuks ikkagi oma silma järgi seda sättida. Esimesel korral, proovides antud mõõtude järgi teha (4-sentimeetrised ribad, mis tuli pooleks lõigata, kuid mitte lõpuni(!) ja siis keerutada ning saiaks sättida - esmalt üks, siis teine riba), tulid mul väga suured saiad, mis ei tahtnud kuidagi vormidesse ära mahtuda. Ja muidugi kippusid nad siis ka liiga laiali vajuma. Sel korral usaldasin silma ning oli palju lihtsam. Samuti teeb asja lihtsamaks kui taigen rullida kahes jaos, muidu peaks küll väga suur köögilaud varuks olema.

Pigem silma järgi muffinivormidesse paraja suurusega saiu vormides tuli mul neid 35 ehk peaaegu 3 muffinipannitäit (see oli see taigna nokkimine, et üks sai puudu jäi ;)....

Ja lõpuks ei muud kui "Bon appetit!"... Kõiki saiu me tavaliselt siiski kohe ära ei söö. Kui just parajasti külalisi pole, läheb suur osa neist kohe pärast jahtumist sügavkülma, kust neid on hea mugav võtta ja 50-kraadises ahjus üles soojendada. Nii on ka ootamatutele külalistele kerge vaevaga värsked saiakesed kiiresti olemas :)

Keeks ja sidrunivõie

Olen viimasel ajal päris palju küpsetanud, mis teadagi tingimata tervislikult ei mõju... Suurem osa eelmisest aastast läks ebasportlikult kuna aasta alguses tegin vasaku põlvega suusamäel selged sotid. Õnneks sügiseks oli põlv juba peaaegu meelest läinud ning novembrikuust alates on jälle trenniskäimine päevakavva tulnud. Seepeale hakkas põlv endast uuesti märku andma, ent mitte nii palju, et trennid jälle ära jätta...

Trennis käimine teadupärast mitte ei alanda kaalu vaid suurendab! Seoses liikumisega tekib ju suurem söögiisu. Ning lohutavam on muidugi seletus, et lihased kaaluvad rohkem kui rasv ;)

Igatahes on igasugu asju viimasel ajal tehtud. Et eilne ja tänane katsetus koosnes täiesti uutest retseptidest minu repertuaaris, mõtlesin end kokku võtta ja postitada.

Hea ettekääne oli külalise tulek (kes küll siiski lõpuks seekord ei tulnud), samuti said retsepti valikul otsustavaks 2 banaani ning kapis ootav pähklivõi, mille suhtes olen ammu kasutusplaane mõlgutanud. Minu tavapäraseks abiliseks retseptide otsimisel on muidugi Nami-Nami portaal :)

Eileõhtuseks tegemiseks valisin ahvimuffinid, siiski keeksi vormis, sest paberist muffinivorme polnud ja ei jaksanud silikoonist vormidega mässata... Pikk nimi oleks siis minu lõpptulemuse puhul banaanikeeks maapähklivõiga. Õhtul jõudsin väikese tükikese proovida ja miskipärast olulist muljet ei jäänud. Hommikul röstituna ja võiga tundus juba lubavam. Aga siiski oli nagu midagi puudu.

Mõte rändas millelegi hapukale ning otsustasin proovida sidrunivõide (lemon curd) tegemist. Kahtlustades seda, et tavaliselt saavad retsepti järgi tehtud asjad liiga magusad, panin suhkrut 150 grammi asemel u 120. Sidrunimahla, suhkru ja munade segu tuleb kuumavannil vispeldada ning alguses see vedelik küll eriti lubav välja ei näinud - kuid juba kümnekonna minuti pärast oli kõik suurepärane. Võid ma kohe sisse ei seganud, selle asemel kasutasin omakorda külmavee vanni, et segu enne veidike jahutada (aga mitte liiga palju!) ning pärast pehme või sissesegamist oli tulemus minu arvates suurepärane :)

Ja saigi sobiv duo valmis. Kuigi vanemale lapsele meeldis just ilma hapuka kreemita variant.

Igal juhul paistab, et keeksi meil väga kauaks ei jätku...