Lillkapsa-shampinjoni supp

Sageli otsustan teha suppi sellisel päeval kui on teada, et erineva päevakava tõttu koos lauda istuda ei jõuagi. Supi võib jätta aga mitme köögirätiku alla sooja, nii et koju jõudes on lihtne igaühel sealt endale paras kausitäis tõsta.

Tihti valmistan püreesuppe, sest neile saab söömisel juurde lisada erinevaid asju, mis ühele või teisele sööjale maitsevad - hapukoort, juustutükke, krutoone ehk praetud saiakuubikuid, rukolat jne. Seekord otsustasin teha suppi lillkapsaga. Lillkapsast olen harvem kasutanud, tihemini on supipotti sattunud brokoli. Otsisin Nami-Nami portaalist ühe retsepti ning hakkasin leiutama. Nende reptsept on siin, minu oma sai aga ühel või teisel põhjusel natuke erinev, sõltuvalt kodus leiduvast, supitegemise harjumustest ning enda ja pereliikmete maitse-eelistustest...

LILLKAPSA-SHAMPINJONI PÜREESUPP

veidi õli

1 sibul

500 g lillkapsast

100 g shampinjone

7-10 dl keevat vett

1 puljongikuubik

soola, pipart

25 g võid

25 g jahu

3-5 dl piima

peale raputamiseks sobivat rohelist (mina sain krabada aianurgast esimesi suuremaid karulaugu lehti!), saiakuubikuid, juustu vms

Kuumuta kastrulis õli, lisa sellele hakitud sibul ning puhastatud ja tükeldatud lillkapsas ja shampinjonid. Kuumuta mõned minutid, seejärel lisa keev vesi ja puljongikuubik ning keeda kuni lillkapsas on pehme (sõltuvalt tükkide suurusest vast umbes 10-20 minutit). Hõõru või ja jahu omavahel läbi ning lisa vähehaaval ja hoolikalt segades supile, kuumuta veel 5 minutit. Lisa piim, kuumuta veel veidi ning püreesta ja maitsesta soola-pipraga. Supi võib jätta ka püreestamata, ent meie peres läheb ta sel moel paremini peale. Naudi koos sobivate lisanditega.

Nami-Nami retseptis on lillkapsast ning shampinjone mõlemaid 250 grammi, ent meie pere jaoks oli ilmselt sobivam, et seent oli vähem kuna üks pereliige neid väga ei armasta ning parajasti oli mul just 100 grammi olemas. Samas andis see kogus ka täiesti mõnusa maitse ja lõhna. Vedeliku lisamine on ka veidike maitseasi, püüan tavaliselt seda panna pigem vähem kui rohkem. Aga seekord sai siiski suurem osa retseptis mainitud kogustest supi sisse, sest tänu jahu-võisegu lisamisele läheb supp siiski paksemaks kui alguses tundub... Nami-Nami retseptis on 2 puljongikuubikut, ent ise eelistan alati pigem vähemaga toime tulla, et võimalikult palju oleks isetehtut ja värsket.

Muidugi mõista läks söömisega õhtul nii kiireks, et pildistamine unus järjekordselt sootuks :( Ehk õnnestub mõnel järgmisel korral!... Tänu seentele oli supp armsalt täpiline, samas seente maitse liiga üle ei käinud, mistõttu meie pere seente mittearmastajale jäi see supp ka täiesti sobivaks (ma targu küll ei maininudki, et seal seened sees olid ;)...

Püreesupp ja pommiähvardus

Väitsin alles mõned kuud tagasi (või siiski veidi varem) ühele sõbrale, et minust ilmselt ei saaks head blogijat. Hinnangute andmine põhineb kahtlemata ka maitsel aga nüüd tuleb välja, et pigem saaks minust ohjeldamatu blogija. Mis tingimata ei tähenda head.

Niisiis jõudsin mõtteni, et mul on hädasti veel ühte blogi vaja, et mitte aiajuttude ning elu/töö/muude mõtete sekka toidupostitusi segada.

Ega ju nii hädapärast polekski vaja veel üht uut blogi aga leidsin hea põhjenduse - teinekord saab blogist mõnda retsept järele vaadata kui parajasti oma retseptiraamatuid käepärast pole. Sageli kasutan oma vihikutele ja lehekestele lisaks ka nami-nami portaali, siis saab ka retsepti kenasti netist kätte. Pille Petersoo tegelikult alustaski kunagi samal põhjusel - et oma lemmikretseptid oleks alati kättesaadavad, ükskõik kus ta ise ka parajasti viibis. Ning nüüd on sellest nii paljudele innustust ja rõõmu :)

Ja alles neljandas lõigus jõuan siis toidu juurde. Ega siin midagi erilist polegi - eile oli meil menüüs püreesupp ning õunapommid.

Püreesuppi teen üsna tihti, sest see on hea võimalus lastele selliseid asju pakkuda, mis neile ilma püreestamata kuidagi ei meeldiks. Eilses supis oli porru, küüslauk, kaalikas, porgand, kartul ning ohtralt brokkolit. Maitseks sai lõpuks lisatud ka 100 grammi riivitud suitsujuustu. Püreesupi hea ning ühtlasi ka halb omadus on see, et ta seisab väga kaua kuum - see tähendab, et selle võib palju varem valmis teha kuid samas jahtub ta kausis väga kaua aega ning kannatlikkus pole väiksemate inimeste peamine omadus... Minu tegelaste jaoks on alati suureks boonuseks röstitud saiakuubikud ehk krutoonid, neid kulub palju.

Kui supp juba podises, alustasin pommitaignaga, sest see peab tund aega kapis seisma enne kui temaga mässama saab hakata. Endal kahjuks õunu pole, mis nii kaua säiliksid. Aga mul on miskipärast alati hea meel kui poest neid kõige väiksemaid õunu teiste vahelt otsin - et kordki on nende kord poekorvi jõuda ning meie kodustest köögitoimetustest osa saada...







ÕUNAPOMM
Segada:
50 gr pärmi, 1 tl soola, 1 dl vett, 2 spl suhkrut, 1 muna
Hakkida (esmalt teen noaga, siis näppude vahel väiksemaks pudiks): 200 g võid või margariini ja 6 dl jahu (jahu on mõnikord läinud ka u 1,5 dl rohkem ning vahel olen asendanud umbes sama koguse näiteks täisterajahuga)

Hakitud segu ühendada vedela seguga ja suruda kokku taignapalliks, panna 1 tunniks külmkappi.

Õunad puhastada südamikest (mitte koorida!). Taigen rullida, asetada õunad ükshaaval taignale, puistada südamikuavasse suhkrut ja kaneeli, lõigata sobiv taignatükk ja suruda see ümber õuna.

Teine variant (mida ise olen viimasel ajal eelistnanud): jaga taigen 16-ks pallikeseks, rulli iga pallike eraldi väikseks tükiks, aseta keskele õun jne. See sobib eriti hästi siis kui ostad poest väiksemaid poola õunu. Kui aga teed pomme koduste, päris väikeste õuntega, saad neid ilmselt rohkem ja siis on parem ikkagi taigen lahti rullida, kasvõi poole koguse kaupa. Kokkusurumiskoha jätan ülespoole, sest nii ei valgu õunast tulev mahl välja pannile... Küpsetada u. 200-kraadises kuumuses, minul läks selleks umbes 15-17 minutit.

Ja siis - bon appetit! Kuigi natuke peab laskma neil enne jahtuda ka ;)
Õunapommide puhul on alati ka see vahva, et siis saab kallitele naabritele täiesti ametlikult pommiähvarduse teha ;)

Ma ei kujuta ette, kuidas me vanasti õunasüdamikud välja saime - praegu on mul selleks ostetud mugav südamikueemaldaja, mida siis veel polnud... Paljud eelistavad kindlasti võid margariini asemel. Aga pean tunnistama, et minu jaoks on margariini maitsel mingisugune nostalgia. Ilmselt lihtsalt sellepärast, et lapsepõlves kasutasid ema ja vanaema küpsetamisel pigem seda.

Eile tainast tehes tuli mul hetkeks väga selgelt meelde maavanaema, tema koogitegu ning veel kaugemalt lapsepõlvest tema leivategu. See kuidas me nokkisime leivatainast tema käte küljest nagu väikesed kutsikad. Tainast tegi ta siis suure leivaastja sees. Ning päris kaua küpsetas ta leiba ning kooke päris ahjus. Kui teinekord õnnestus mõni tükk kooki linna kaasa tuua, ei maitsenud see siiski enam nii nagu maal. Ümbrus polnud enam see, lõhnad-maitsed tundusid võõrad... Õunapommid on minu jaoks aga ehtne ja kodune lapsepõlve maitse!