Kardemonisaiad :)

Sõin ühes kohvikus mõned kuud tagasi ühe kardemonisaia ning pärast seda on suur isu olnud seda ka ise teha... Paraku see on sedamoodi hõrgutis, mis lastele väga ei maitse - tänu sellele aga jääb nii suurtele rohkem. Lastele teen tavaliselt kaneelisaiu, Nami-Nami retsepti järgi.

Ühel korral tegelikult juba otsisingi interneti avarustest kardemonikeerdude retsepti üles ning leidsin ka - blogis "Maitse asi", postitusest nimega Kardemonisaiad Café More'i moodi :)

Sealt ma siis nüüd kavatsengi selle endale siia ümber kirjutada, et ei peaks enam uuesti netiavarustest teda jahtima. Ehkki seegi tegevus on tore ja siis võib jälle midagi uut leida:

TAINAS:
500 ml piima
50 g pärmi
1 tl soola
1,5 dl suhkrut
1 kg jahu
180 pehmet võid (võib-olla seda kogust proovin vähendada)...

TÄIDIS:
170 g võid
180 g suhkrut (u 2 dl)
2 spl kardemoni (või kaneeli)

Minu mälestus esimesest tegemise korrast oli see, et saiad tulid ikka parajalt rasvased ;) - ometigi näevad Maitse asi -blogis saiad väga head välja ja ei tundu sellised... Igatahes proovin nüüd taina sisse panna veidi vähem võid ning ehk siis täidisesse minev kogus käitub natuke teistmoodi. Muidu tundus, et täidist sulas väga palju lihtsalt pabervormi sisse (seda on hea kasutada, sest siis jällegi tulevad saiad pehmemad, mitte ei kuiva liiga ära). Parim variant oligi see kui saiad sai veel lisaks pabervormidele suures muffinivormis küpsetatud, siis jäid ka hea kujuga, mitte ei vajunud liiga laiali.

Teine kord katsetan ka ilmselt seda täidist koos Nami-Nami kaneelisaiade tainaga, kus on vähem rasvainet kasutatud, samas on küll ka taina kogus üldse veidi väiksem. Kaneelisaiade tegemisel on see olnud väga kiiduväärt retsept, panen sellegi igaks petteks siia:

NAMI-NAMI KANEELIRULLIDE TAINAS:
50 g pärmi
0,5 dl käesooja vett
3 dl piima
0,5 tl soola
1 dl suhkrut
1 tl (uhmris purustatud) kardemoni
10-11 dl jahu
100 g võid

TÄIDIS:
100 g võid
1 dl suhkrut
0,5 spl kaneeli (seda läheb minul kindlasti rohkem)

Seekord tegin kardemonikeerdusid siiski enam-vähem selle esimese retsepti järgi. Ainult rasvainet panin vähem, ehk u 100 g võid, mis laual pehmeks läinud (tavaliselt pole mul meeles seda õigel ajal välja tõsta) ning u. 40-50 grammi margariini. Jahust umbes kolmandiku panin grahamjahu. Tavaliselt mul küll siis nii hästi tainas ei kerki, aga vähemalt on hea meel, et veidigi tervislikum variant ;)

See on huvitav et kui võileiva peale ma margariini ei suudaks panna, pigem sööksin siis kasvõi paljalt leiba siis küpsetistes olen margariini maitsega harjunud. Maavanaema kasutas alati margariini, vähemalt taina sees ja nii teen ma vahel ise ka. Taina vahele määrimiseks olen aga ikka võid kasutanud, seal nagu ilma selleta ei saa...

Vanaemalt on ka see, et tema alati sulatas pärmi kõigepealt suhkruga-soolaga üles, tänapäeval sageli soovitatakse pärm vedeliku sisse murendada, mis minu arvates on palju töömahukam. Ja ka see nipp on vanaemalt, et jahuga saab ilusti tainanõu ja käed puhtaks. Pärast taina valmissõtkumist ja enne selle kerkimapanekut hõõrun tainakausi seintelt ja kätelt taina jahuga lahti. Nii pole pärast ka vaja pesukäsna ära visata kuna tainast kaussi pestes see tavaliselt enam puhtaks ei lähe.

See aeg kui tainas kerkib, peab aga hoolega jälgima, et sealt liiga palju maitsmas ei käi ;) Ei teagi, võib-olla on seegi lihtsalt lapsepõlvest jäänud komme, sest ega toores pärmitainas ju üle mõistuse maitsev pole. Vähemalt need kaks tainast siin on heas mõttes üsna tavalised, pole ka liiga magusad.

Kuna seekord ma piima ei viitsinud soojendada ja asendasin selle asemel osa piimast sooja veega, jäi vedelik üsna jahe ning pidin tainast kerkimisel aitama - asetasin kausi alla teise kausi sooja veega... Õnneks läks kerkimine tänu sellele kiiremaks ning jõudsin üsna ruttu saiade vormimise juurde.

Selleks tuleb lahtirullitud tainale määrida täidis ning seejärel tainas pooleks kokku panna. Siis võib hakata sellest sobivaid ribasid lõikama...



Kuigi varem mainitud kodulehel on antud täpsed mõõdud, kuidas võiks tainast lõigata, on kõige parem lõpuks ikkagi oma silma järgi seda sättida. Esimesel korral, proovides antud mõõtude järgi teha (4-sentimeetrised ribad, mis tuli pooleks lõigata, kuid mitte lõpuni(!) ja siis keerutada ning saiaks sättida - esmalt üks, siis teine riba), tulid mul väga suured saiad, mis ei tahtnud kuidagi vormidesse ära mahtuda. Ja muidugi kippusid nad siis ka liiga laiali vajuma. Sel korral usaldasin silma ning oli palju lihtsam. Samuti teeb asja lihtsamaks kui taigen rullida kahes jaos, muidu peaks küll väga suur köögilaud varuks olema.

Pigem silma järgi muffinivormidesse paraja suurusega saiu vormides tuli mul neid 35 ehk peaaegu 3 muffinipannitäit (see oli see taigna nokkimine, et üks sai puudu jäi ;)....

Ja lõpuks ei muud kui "Bon appetit!"... Kõiki saiu me tavaliselt siiski kohe ära ei söö. Kui just parajasti külalisi pole, läheb suur osa neist kohe pärast jahtumist sügavkülma, kust neid on hea mugav võtta ja 50-kraadises ahjus üles soojendada. Nii on ka ootamatutele külalistele kerge vaevaga värsked saiakesed kiiresti olemas :)

Keeks ja sidrunivõie

Olen viimasel ajal päris palju küpsetanud, mis teadagi tingimata tervislikult ei mõju... Suurem osa eelmisest aastast läks ebasportlikult kuna aasta alguses tegin vasaku põlvega suusamäel selged sotid. Õnneks sügiseks oli põlv juba peaaegu meelest läinud ning novembrikuust alates on jälle trenniskäimine päevakavva tulnud. Seepeale hakkas põlv endast uuesti märku andma, ent mitte nii palju, et trennid jälle ära jätta...

Trennis käimine teadupärast mitte ei alanda kaalu vaid suurendab! Seoses liikumisega tekib ju suurem söögiisu. Ning lohutavam on muidugi seletus, et lihased kaaluvad rohkem kui rasv ;)

Igatahes on igasugu asju viimasel ajal tehtud. Et eilne ja tänane katsetus koosnes täiesti uutest retseptidest minu repertuaaris, mõtlesin end kokku võtta ja postitada.

Hea ettekääne oli külalise tulek (kes küll siiski lõpuks seekord ei tulnud), samuti said retsepti valikul otsustavaks 2 banaani ning kapis ootav pähklivõi, mille suhtes olen ammu kasutusplaane mõlgutanud. Minu tavapäraseks abiliseks retseptide otsimisel on muidugi Nami-Nami portaal :)

Eileõhtuseks tegemiseks valisin ahvimuffinid, siiski keeksi vormis, sest paberist muffinivorme polnud ja ei jaksanud silikoonist vormidega mässata... Pikk nimi oleks siis minu lõpptulemuse puhul banaanikeeks maapähklivõiga. Õhtul jõudsin väikese tükikese proovida ja miskipärast olulist muljet ei jäänud. Hommikul röstituna ja võiga tundus juba lubavam. Aga siiski oli nagu midagi puudu.

Mõte rändas millelegi hapukale ning otsustasin proovida sidrunivõide (lemon curd) tegemist. Kahtlustades seda, et tavaliselt saavad retsepti järgi tehtud asjad liiga magusad, panin suhkrut 150 grammi asemel u 120. Sidrunimahla, suhkru ja munade segu tuleb kuumavannil vispeldada ning alguses see vedelik küll eriti lubav välja ei näinud - kuid juba kümnekonna minuti pärast oli kõik suurepärane. Võid ma kohe sisse ei seganud, selle asemel kasutasin omakorda külmavee vanni, et segu enne veidike jahutada (aga mitte liiga palju!) ning pärast pehme või sissesegamist oli tulemus minu arvates suurepärane :)

Ja saigi sobiv duo valmis. Kuigi vanemale lapsele meeldis just ilma hapuka kreemita variant.

Igal juhul paistab, et keeksi meil väga kauaks ei jätku...

Garfieldi lemmik - LASANJE!

Mälestus esimesest lasanjetegemisest on selline:

Kunagi ammu olid moes igasugu sõpruskoorid, sõpruskoolid ning kirjasõbrad kaugetelt maadelt. Tallinnasse saabus külla üks Shveitsi koor, keda oli tarvis majutada ning muul moel võõrustada - näidates linna, kutsudes külla, pakkudes õhtusööki jne. Üks kamp sai külla kutsutud ning ei mõista senimaani, kuidas mul selline mõte pähe tuli, et just neile elus esimest korda lasanjet teha.

Üllatuslikul moel kõik õnnestus ning külaliste kommentaar oli: "Just nagu nädalavahetusel vanaema juures!". Nii saabuski lasanje minu repertuaari. Hiljem olen paarilt oskajalt veel üht-teist kõrva taha pannud, tänud neile selle eest.

Kuna lasanje tegemine tundub tänu kahe kastme valmistamisele natuke ajamahukas, on tema tegemine aeg-ajalt unustusehõlma vajunud kuid siis ikka sealt üles kerkinud. Et viimati olen retsepti kokku pannud Nami-Nami portaali, enda kogemuste ning lasanjepaki retsepti abil, kirjutan selle siia üles:

250 g lasanjeplaate (minul läks viimati 15 tk, 5 kihis, aga see sõltub vormi suurusest)
Hakklihakaste:
250 g hakkliha, praadimiseks õli
1 suur või mitu väikest sibulat
2 küüslauku
3 keskmist porgandit (õhukeselt hakitud või köögiviljakoorijaga viilutatud)
2 sellerivart
1/2-1 suvikõrvitsat (sõltub suurusest)
1 paprika (võib ka mitu, eri värvi) tükeldatud
500 g purustatud tomatit
1-2 dl vett
soola, musta pipart,
oreganot, basiilikut või vahemere ürdisegu
Juustukaste:
50 g või rohkem võid
1 dl jahu
1 l piima
soola, valget pipart, riivitud muskaatpähklit
150-250 g juustu (1 dl kastme sisse, ülejäänu lasanje peale)

Tegemine:
Hakklihakastme jaoks haki sibul ja küüslauk, kuumuta neid veidi õlis, siis lisa hakkliha ja pruunista. Pruunistatud hakklihale lisa hakitud, lõigutud köögiviljad, kuumuta veel veidi. Natukese aja pärast lisa tomatikaste ja vesi ning maitsesta kaste. Lase kaane all veel veidi vaikselt haududa.

Juustukastme tegemist alusta nii: sulata kastrulis või, sega juurde jahu, kuumuta läbi. Nihuta kastrul korraks tulelt, lisa segu pidevalt vispeldades osa piimast, vispelda korralikult läbi. Seejärel võid lisada kogu ülejäänud piima ning kastruli tulele tagasi panna.

Lase kastmel keema tõusta, sega aeg-ajalt. Kui kaste keema hakkab (ja peaks olema paksenenud), maitsesta soola, pipra ning muskaatpähkliga. Tõsta pott tulelt ning sega juurde u. 1 dl riivitud juustu.

Pildil näha olevad täpid on muskaatpähkli lisamise, mitte piima ära kõrvetamise tagajärg. Aga segan kastet küll üsna tihti, sest piim ju kipubki kergesti põhja minema.

Ahjaa - kindlasti tahan veel kirjutada, et köögiviljade lisamine lasanje hulka on minu arvates lausa kohustuslik, sest nii tuleb roog palju mahlasem ning samas kergem. Algretseptis oli köögivilja väga vähe, see-eest hakkliha 500 grammi. Võib ka nii aga minu arvates saab teistmoodi parem :). Aga samas võib igaüks ju köögivilju vastavalt oma soovile valida. Üks itaalia päritolu õppejõud näiteks teatas mulle, et ilma sellerita pole lasanje see, mis ta olema peaks... Nii et leidku igaüks endale see oluline ja kasutagu just seda.

Lasanje pane kokku nii: alumise plaatide kihi alla määri veidi valget kastet:

Siis aseta vormi põhja nii mitu plaati nagu Sinu vormi mahub. Minul mahtus vormi kõrvuti 3 plaati. Kuna plaadid küpsedes paisuvad, võib nende vahele rahulikult ka natuke ruumi jätta:

Järgmiseks hakka plaatidele kühveldama kastet - kõigepealt hakkliha-köögivilja oma ning selle peale valget kastet. Siis jälle järgmine kiht plaate ning kastmed jne jne. Arvesta sellega, et valget kastet peaks jääma ka kõige ülemise kihi katmiseks - sellele enam punast kastet ei panda, vaid ainult valget.






Pildi peal tundub, et see kõik ei näegi nii isuäratav välja - kahju küll, et siia häid lõhnu juurde lisada ei saa... Selles Nami-Nami portaali retseptis, mida vaatasin, pole juustukastme retseptis maitseaineid eriti märgitud aga minu arvates ei saa juustukaste kuidagi jahvatatud muskaatpähklita läbi. Ja väikse sutsaka valge piprata ka mitte...



Kui kihid laotud ja viimasele kihile määritud juustukastet, ongi aeg kuhjata kogu krempel üle juustuga:

Ja siis ahju - 30-40 minutit 200-kraadises temperatuuris peaks paras olema, tulemus järgmine:

Tegelikult on see väga mugav roog näiteks sel puhul kui on vaja järgmisel päeval just 30-40 minutiga üks hea asi valmis saada. Kastmed saab varem valmis teha, tegelikult isegi lasanjeplaate võib  ette keeta ning kogu krempli juba varem vormi valmis panna. Aga 30-40 minutiga ahjus saavad plaadid ka kenasti valmis ning ahjusoleku ajal jõuab juba muid ettevalmistusi teha, näiteks lauda katta ja salati valmistada :) Ja siis - Buon appetito!

Retsept ühe koostisosaga...

Kindlasti on neid asju veel, mida vaat et ainult ühe koostisosaga teha saab.
Üks neist sai mul nüüd ära proovitud.

Kuna esimene valmisprodukt läks kohe kasutusse, ei jäänud pildistamiseks midagi alles... Võin aga öelda, et välja nägi üsnagi identselt nami-nami portaalis reklaamitule ;) Tegin siis kohe teise ka, aga pisikeste muudatustega ja juba rohkemate koostisosadega.

Juba mõnda aega on mul sügavkülma kogunenud banaane, mis on nii küpsed, et lihtsalt süüa enam ei taha. Olen neid seni ära kasutanud küpsiste ja keekside sees - tavaliselt püsivad sellised küpsetised ka palju kauem pehmed :). Juba ammu on silma jäänud banaanijäätis, mis koosnebki ainult banaanist. Selle tegemist on väga lihtsaks kiidetud - teinekord tekib siis kahtlus, et kas on ikka nii lihtne ;) Ja kui ongi, aga endal ikkagi välja ei tule, mis siis arvama peaks ;). Ei tea, miks inimesel sellised mõtted pähe tulevad...

Täna igatahes siis proovisingi. Ning kuigi esimesel korral tuli mõned korrad blenderis lusikaga sudida, et toormaterjal ikka segamisterani jõuaks, võttis jäätis väga kiiresti lubatud ilme. Ilmselt sellepärast, et banaanid olid natuke liigagi valmis (kuigi plekkideta), jäi pärast söömist suhu kergelt mõrkjas maitse.

Kui on juba ette teada, et tahaks just banaanijäätist teha, võiks banaanid ette ära koorida ja tükeldatuna sügavkülma panna. Aga ka koorimata banaanidega saab hakkama. Koorida tuleb lihtsalt noaga, sest külmunud banaanilt koor niisama ära ei tule. Tänu koorimisele läheb veidi rohkem banaani kaotsi ja näpud on ka pärast üsna külmad...

Kuna tegemine osutus nii lihtsaks ning leidsin sügavkülmast veel suure hunniku banaane, valmistasin kohe ka teise jäätise. Järgmised banaanid sattusid vist veelgi küpsemad ning seetõttu ka kuidagi kuivemad - ei tahtnud enam sugugi blenderis keerlema hakata. Lõin lõpuks käega ning lisasin natuke piima. Nagunii oli plaanis veel üks koostisosa lisada - suvisest mahlateost alles jäänud segapüree, mille olin läbi sõela surunud ja sügavkülma pannud.

Siin on siis osa minu noaga kooritud banaanitükkidest ja karbist välja koputatud "mahlapüree". Apelsinikoored on lihtsalt värviks pildile lipsanud. Püreest läks umbes pool kasutusse ja banaane oli kokku 5 tk. Nami-nami retsept soovitab sööja kohta ühe banaani. Kui aga oled banaanid koorega külmkappi lükanud, võiks neid rohkem võtta minu arvates.



Enne püree lisamist nägi jäätis välja nii:

Lapsele ei raatsinudki öelda, et esimene jäätis koosnes üksnes banaanist - muidu oleks ta ilmselt liiga kahtlustav olnud ;) Aga hoolimata väikesest mõrkjusest maitses banaanijäätis talle kenasti. Rohkem kui hilisem, püreega tuunitud variant, mis ilmselt veidi hapukam ja sellepärast pigem suurtele meeldib. Ainult banaaniga tehtud jäätisel (eriti väga küpsetega) on maitse ikkagi väga magus :), samas on ju kõik tervislik ja seda täiesti looduslikult.

Viimane pilt on segujäätisest. Igal juhul olen rahul, et sai katsetatud ning kavatsen proovida, milliseid erinevaid versioone banaanijäätise baasil veel teha saaks :)

Püreesupp ja pommiähvardus

Väitsin alles mõned kuud tagasi (või siiski veidi varem) ühele sõbrale, et minust ilmselt ei saaks head blogijat. Hinnangute andmine põhineb kahtlemata ka maitsel aga nüüd tuleb välja, et pigem saaks minust ohjeldamatu blogija. Mis tingimata ei tähenda head.

Niisiis jõudsin mõtteni, et mul on hädasti veel ühte blogi vaja, et mitte aiajuttude ning elu/töö/muude mõtete sekka toidupostitusi segada.

Ega ju nii hädapärast polekski vaja veel üht uut blogi aga leidsin hea põhjenduse - teinekord saab blogist mõnda retsept järele vaadata kui parajasti oma retseptiraamatuid käepärast pole. Sageli kasutan oma vihikutele ja lehekestele lisaks ka nami-nami portaali, siis saab ka retsepti kenasti netist kätte. Pille Petersoo tegelikult alustaski kunagi samal põhjusel - et oma lemmikretseptid oleks alati kättesaadavad, ükskõik kus ta ise ka parajasti viibis. Ning nüüd on sellest nii paljudele innustust ja rõõmu :)

Ja alles neljandas lõigus jõuan siis toidu juurde. Ega siin midagi erilist polegi - eile oli meil menüüs püreesupp ning õunapommid.

Püreesuppi teen üsna tihti, sest see on hea võimalus lastele selliseid asju pakkuda, mis neile ilma püreestamata kuidagi ei meeldiks. Eilses supis oli porru, küüslauk, kaalikas, porgand, kartul ning ohtralt brokkolit. Maitseks sai lõpuks lisatud ka 100 grammi riivitud suitsujuustu. Püreesupi hea ning ühtlasi ka halb omadus on see, et ta seisab väga kaua kuum - see tähendab, et selle võib palju varem valmis teha kuid samas jahtub ta kausis väga kaua aega ning kannatlikkus pole väiksemate inimeste peamine omadus... Minu tegelaste jaoks on alati suureks boonuseks röstitud saiakuubikud ehk krutoonid, neid kulub palju.

Kui supp juba podises, alustasin pommitaignaga, sest see peab tund aega kapis seisma enne kui temaga mässama saab hakata. Endal kahjuks õunu pole, mis nii kaua säiliksid. Aga mul on miskipärast alati hea meel kui poest neid kõige väiksemaid õunu teiste vahelt otsin - et kordki on nende kord poekorvi jõuda ning meie kodustest köögitoimetustest osa saada...







ÕUNAPOMM
Segada:
50 gr pärmi, 1 tl soola, 1 dl vett, 2 spl suhkrut, 1 muna
Hakkida (esmalt teen noaga, siis näppude vahel väiksemaks pudiks): 200 g võid või margariini ja 6 dl jahu (jahu on mõnikord läinud ka u 1,5 dl rohkem ning vahel olen asendanud umbes sama koguse näiteks täisterajahuga)

Hakitud segu ühendada vedela seguga ja suruda kokku taignapalliks, panna 1 tunniks külmkappi.

Õunad puhastada südamikest (mitte koorida!). Taigen rullida, asetada õunad ükshaaval taignale, puistada südamikuavasse suhkrut ja kaneeli, lõigata sobiv taignatükk ja suruda see ümber õuna.

Teine variant (mida ise olen viimasel ajal eelistnanud): jaga taigen 16-ks pallikeseks, rulli iga pallike eraldi väikseks tükiks, aseta keskele õun jne. See sobib eriti hästi siis kui ostad poest väiksemaid poola õunu. Kui aga teed pomme koduste, päris väikeste õuntega, saad neid ilmselt rohkem ja siis on parem ikkagi taigen lahti rullida, kasvõi poole koguse kaupa. Kokkusurumiskoha jätan ülespoole, sest nii ei valgu õunast tulev mahl välja pannile... Küpsetada u. 200-kraadises kuumuses, minul läks selleks umbes 15-17 minutit.

Ja siis - bon appetit! Kuigi natuke peab laskma neil enne jahtuda ka ;)
Õunapommide puhul on alati ka see vahva, et siis saab kallitele naabritele täiesti ametlikult pommiähvarduse teha ;)

Ma ei kujuta ette, kuidas me vanasti õunasüdamikud välja saime - praegu on mul selleks ostetud mugav südamikueemaldaja, mida siis veel polnud... Paljud eelistavad kindlasti võid margariini asemel. Aga pean tunnistama, et minu jaoks on margariini maitsel mingisugune nostalgia. Ilmselt lihtsalt sellepärast, et lapsepõlves kasutasid ema ja vanaema küpsetamisel pigem seda.

Eile tainast tehes tuli mul hetkeks väga selgelt meelde maavanaema, tema koogitegu ning veel kaugemalt lapsepõlvest tema leivategu. See kuidas me nokkisime leivatainast tema käte küljest nagu väikesed kutsikad. Tainast tegi ta siis suure leivaastja sees. Ning päris kaua küpsetas ta leiba ning kooke päris ahjus. Kui teinekord õnnestus mõni tükk kooki linna kaasa tuua, ei maitsenud see siiski enam nii nagu maal. Ümbrus polnud enam see, lõhnad-maitsed tundusid võõrad... Õunapommid on minu jaoks aga ehtne ja kodune lapsepõlve maitse!